S.p.

Miks mul täna miski ei õnnestu??? Arvuti k*pib ajusid. Miski talle ei sobi ja ta ei funka. Koolis ei suutnud keskenduda, kodus lebotan niisama.
Ainuke asi, mis mul õnnestus, oli mu kepikõnd. Mõnus oli. Aga ka seal juhtus 1 naljakas juhtum. Nimelt jalutas mu ees mingi mees ja minu taga omakorda keegi teine oma koeraga ja see koer ähkis ja puhkis nagu astmahaige. Ma loodan, et too mees nägi ikka seda koera või arvas, et äkki mina ähin ta kannul? Igatahes vaatas ta mitu korda oma taha minu poole imelikult.
Kõndisin jõe ääres. Vahepeal seisis seal 1 kutt kahtlaselt. M6te käis peast läbi ,et äkki mingi narkoärikas(mul on elav fantaasia). Mõtlesin, et kui ta oleks pakkunud, oleksin vastanud: "Tänan, ei...minu narkootikum on see, millega ma praegu tegelen!"

Tahaks juba nii väga maale minna ja see tunne oli mul juba esmaspäeval. See nädal ei ole kuidagi tahtmist linnas olla.
Veel mõni aeg tagasi oli kõik nii hästi, nii hästi, nagu polnud see ammu olnud.
Nüüd aga tunnen masendust. Kuigi koolis ja siin on endiselt kõik ok.
Varem poleks ma uskunud, et mulle võib keegi nii mõjuda, aga nii see paraku on. Me ei tea kunagi millisteks muutuda võime ja nüüd on see olukord minu jaoks käes. Lihtsalt ühe inimese pärast tunnen, et kogu mu nädal on rikutud. Kõigepealt vedas ta mind alt, olin pettunud. Kuid kõige hullem on see teadmine, et ta ei ole see, kelleks teda pidasin. Ja see tekitas...'"ma ei oska seda sõnadesse panna tunde." Aga jah...
Ma loodan, et saame kunagi selle üle koos naerda, ma tõesti loodan, et suudan seda. Olukordade üle naermine on parim viis nendega toime tulekuks.

...Nonii...

Inglise keel l2bi ja ma eksisin selle kodulugemise osas, see ei ole nii hull kui keskas...see on hullem. Aga ma elan selle yle, sest ma olen ju Agnes, kes saab k6igega hakkama. Aga ma olen ikkagi kaval! Valisin sinna sellise raamatu, mis r22gib Eesti taimedest. J2rgmisel aastal tuleb meil ju taimi 6ppima hakata ja on ju hea, kui on teada kust infot saada v2heke kui vaja.
Mis ma veel kirjutaks siis? Muide varsti saan Madliga kokku ja siis l2heme poodidesse ja ostan seal j2llegi asju, mis viivad mind sammuke 6nnele l2hemale ning tekitavad 6nnetunde umbes 10 minutiks. Lugesin kuskilt, et keskeltl2bi kestab 6nnetunne 10 minutit ja siis asendub m6ne muu tundega. Usun, et see v6ib t2iesti olla, aga kui minul on ikka hea p2ev, tuleb neid 10-minutilisi hetki p2ris mitu korda ette. Huvitav...kas need hetked muudavadki elu elatavaks? Mina igatahes olen n6us k6ike tegema, et neid hetki v6imalikult sageli tunda!

Hommik!

Ap...10 minutit veel ja siis kooli...inglise keelde by the way...ja ikkagi on siin homereading. Issand kus ma lootsin, et see jama saab p2rast keskkooli otsa, aga ei. See on ju ARENDAV...loodan, et siin ei ole see v2hemalt nii hullus versioonis nagu Rohtasel, kus kogu teema tuli klassi ees jutustada. Tsau pakaa...ex siis hiljem muljetab.

Aw....tere!

Issnd...sain tehtud w?