Lall-lal-laa!!!

Täna on hea...palju head mu enda maailmas. Kuidagi sisemist rahulolu tunnen praegu. K6ik on hästi jälle. Rasked otsused on tehtud, kuid tundub, et tegin õige valiku. Jumal tänatud, et just nii otsustasin. Hea, et mul mõistus õigel ajal koju jõudis ja nüüd olen sellest juba üle ja jälle on kõik mõneks ajaks korras. Ka koolis on kõik üllatavalt hästi praegu....Seega miks mitte tunda end vahelduseks lihtsalt õnnelikuna? Olen tüdinud muretsemisest ja mõtlemisest. Aga elu liigubki ju alla- ja ülesmäge?!! P.S.Tänane õnnelause: Hea kuulaja mitte ainult ei ole kõikjal populaarne, vaid natukese aja pärast ta ka teab midagi...

...: "Ma siis helistan sulle järgmine nädalalõpp!"

...:" Pole vaja...ma kavatsen oma numbri ära vahetada."

...: "...aga äkki siis msn-s räägib?"

...:"...tead mul oli plaan mitte kunagi enam msn-i tulla!"

...:"Ok...ma siis helistan..."

...ja lumi tuli.../Triin/

Olen maal, siin Palmses...trükin köögis laua taga ja vaatan aknast õue...jõulutunne. Läheks Janariga kelgutama...njää, ei viitsi, aga samas võiks ju. Nii ilus talveilm, ei tea, millal jälle tuleb. Palmse on nii ilus, kui ta on lumevaibaga kaetud. Te peaksite seda nägema. Mmmõnus. Oleks fotokas terve...saaks palju vaffaid pilte. Ei ole nii ammu pildistamisega tegelenud, et tunnen lausa puudust selle järgi ja üleüldse kunsti järgi. Praegu ei puutu ju sellega üldse koolis kokku paraku, aga nii tahaks. Ootan juba, et meil fotograafia hakkax, aga see hakkab alles järgmine aasta. Ok, jätame selle jutu ja ma lähen nüüd õue kelgutama, ausõna.

Mis minust küll saanud on? Vihkan, milliseks ma muutunud olen! Loomulikult ei pea ma igaühega sõpra mängima ja kõigiga kena olema, aga see ei anna mulle õigust käituda nõmedalt osade inimestega ja nende tundeid unustada.
Vahel ei tunne end äragi enam, ütlen ja teen asju, millele alles pärast mõtlema hakkan. Ma ei ole ju teistest parem ja mul ei ole õigust nii käituda. Aga miskipärast on mind tabanud periood, kus mul on kõigest ja kõigist ükskõik. Ent kõik tuleb kord endale tagasi, mis teistele teed. Kipun seda pahatihti unustama, kuigi varem mu elu sellest lähtuski. Kuid äkki need asjad on tasakaalust välja läinud, kuna ka minuga on kord halvasti käitutud?
Aga ühesõnaga, praegu olles ülikoolis, tegelen ma palju rohkem lapsikustega kui kunagi varem, kuigi ometigi peaks see olema paik, kuhu saamiseks on inimesed pidanud tõestama, et nad on selleks piisavalt küpsed.