Nonii...siin ma siis nüüd olen jälle. Uus arvutiprogramm, uus elu...not...
Aga mu arvutil on nüüd täpitähed, mis teeb mind väheke õnnelikuks ka. Ma võiks isegi öeldai, et see muudab lausa mu elukvaliteeti.
Sõidan praegu rongis. Istun kõige hullemas vagunis - loomavagunis. Istmed on ebamugavad ja ouch...that pain in my ass. Vagun logiseb ja kõlar on otse mu pea kohal, mis iga peatuse juures, mind ehmatab oma tugeva karjega. Kuid see kõik ei lähe mulle tegelikult korda. Mul on ikkagi hea meel, sest päike paistab ja see vagun õhkab kõigist oma puudustest hoolimata soojust. Aga ennekõike teeb mind õnnelikuks see, et ma ei pea ühe tujuka inimesega istuma koos, kelle kord nii,kord naa tujud tekitavad lausa stressi. Lihtsam on olla üksi, kui taaskord mõistatada, mida ma sel korral valesti tegin või kas asi on üldse minus. See inimene on minu jaoks lihtsalt liiga suur mõistatus. Rohkem ma tema peale ridasid ei kulutaks.
Minu läheduses istub üks vanapaar. Mees näeb tõesti vana välja. Tsiteerides mõne inimese sõnu ütleks, et ta on 2 senti surmale võlgu. Aga teda on kuidagi hea vaadata. Ta tundub hea inimene olevat, sest tal on lahke pilk. Memmeke pistis talle kommi suhu...romantikud. Imselt armastus kogu eluks. Tänapäeval tundub selline asi võimatu. Ma ei tea, kas ise usungi eluaegsesse, aga see on kindlasti olemas...vähemalt mõneks ajaks.
Varsti kohe Tammsalu ja siis juba Tapa. Vahel ei teagi, mida ma rongile minnes rohkem ootan, kas sellega sõitmist või koju jõudmist. Igatahes meeldib mulle väga siin sõita, sest siin tekivad mul alati kõige paremad mõtted ja mind teeb veidike kurvaks, kui see „minu aeg“ hakkab otsa saama Tapa peatuse näol. Aga samas on ka hea meel jälle koju minna. Pange tähele, ütlen Palmse kohta kodu, sest selleks on ta mulle tõesti saanud kolme ja poole aasta jooksul. Siinjuures Madli-Minnale väike märkus, et ta ei imestaks, miks ma nii kangesti iga nädalalõpp Palmse kipun. Seda kahel lihtsal eeltoodud põhjusel – minu „aja“ ja kodu tõttu.
Aga mu arvutil on nüüd täpitähed, mis teeb mind väheke õnnelikuks ka. Ma võiks isegi öeldai, et see muudab lausa mu elukvaliteeti.
Sõidan praegu rongis. Istun kõige hullemas vagunis - loomavagunis. Istmed on ebamugavad ja ouch...that pain in my ass. Vagun logiseb ja kõlar on otse mu pea kohal, mis iga peatuse juures, mind ehmatab oma tugeva karjega. Kuid see kõik ei lähe mulle tegelikult korda. Mul on ikkagi hea meel, sest päike paistab ja see vagun õhkab kõigist oma puudustest hoolimata soojust. Aga ennekõike teeb mind õnnelikuks see, et ma ei pea ühe tujuka inimesega istuma koos, kelle kord nii,kord naa tujud tekitavad lausa stressi. Lihtsam on olla üksi, kui taaskord mõistatada, mida ma sel korral valesti tegin või kas asi on üldse minus. See inimene on minu jaoks lihtsalt liiga suur mõistatus. Rohkem ma tema peale ridasid ei kulutaks.
Minu läheduses istub üks vanapaar. Mees näeb tõesti vana välja. Tsiteerides mõne inimese sõnu ütleks, et ta on 2 senti surmale võlgu. Aga teda on kuidagi hea vaadata. Ta tundub hea inimene olevat, sest tal on lahke pilk. Memmeke pistis talle kommi suhu...romantikud. Imselt armastus kogu eluks. Tänapäeval tundub selline asi võimatu. Ma ei tea, kas ise usungi eluaegsesse, aga see on kindlasti olemas...vähemalt mõneks ajaks.
Varsti kohe Tammsalu ja siis juba Tapa. Vahel ei teagi, mida ma rongile minnes rohkem ootan, kas sellega sõitmist või koju jõudmist. Igatahes meeldib mulle väga siin sõita, sest siin tekivad mul alati kõige paremad mõtted ja mind teeb veidike kurvaks, kui see „minu aeg“ hakkab otsa saama Tapa peatuse näol. Aga samas on ka hea meel jälle koju minna. Pange tähele, ütlen Palmse kohta kodu, sest selleks on ta mulle tõesti saanud kolme ja poole aasta jooksul. Siinjuures Madli-Minnale väike märkus, et ta ei imestaks, miks ma nii kangesti iga nädalalõpp Palmse kipun. Seda kahel lihtsal eeltoodud põhjusel – minu „aja“ ja kodu tõttu.
